Prelüüd

See on raamat, kus silmadel on kuulamist. Siin kõlavad traditsioonilised laulutekstid, lood ja mõtted laulmisest ning fotod lauljatest. Fookusse on võetud laulmine kui võimalus olla üleni hetkes, päris omaette. Aga ka laulmine kui viis teistega koos olla ja juttu vesta. Laulmine Eestis kui kohtumine, ajalugu, rahvaliikumine, väljendusvorm, identiteet.

Olin seitseteist, kui Šveitsist lahkusin, et veeta vahetusõpilasena aasta Eestis, õppides Tallinna Muusikakeskkoolis. Eesti oli seitsmendat aastat vaba. Tollal saadud kogemused mõjutavad mind tänaseni. Muusikale on jäänud mu elus aukoht, kuigi ma ise praegu harva pilli mängin või laulan. Olen saanud selleks, kes jäädvustab kontserdi- ja teatrifotograafina teisi. Kahe aasta eest tõi elu mind tagasi Eestisse ja ma küsisin endalt: miks on laulmine Eesti kultuuris nii sügavalt juurdunud, miks inimesed üldse laulavad?

Koor suudab üksikud hääled tervikuks sulatada, nad ühiseks kõlakehaks liita. Selle raamatu lehekülgedel toimub vastupidine: siin saab nähtavaks üksik ja isiklik. Pilk on pööratud argiellu, minu sooviks on näidata seda, mis laulmisega seondub: mis tunne see on, mis laulma ajab ja mida lauldes väljendatakse.

Et seda teada saada, võtsin fotoaparaadi ja rändasin koos väga erinevate kooridega. Nendeks olid elukutseline Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Sadama koor, Eesti Panga kammerkoor, venekeelne Narva Koorikooli poistekoor, segakoor HaleBopp Singers, mis praegu kahjuks enam ei tegutse, meeste leelokoor Liinatśuraq, Meremäe-Obinitsa naiskoor, Kihnu koolilaste koor, Kihelkonna segakoor, NUKU koor Nukuteatrist ja Eesti Koorijuhtide Naiskoor. Pildistamisega paralleelselt kogusin laulutekste ja luuletusi, mis annavad aimu, mida lauludega väljendatakse või millisesse keskkonda laulmine paigutub.

Selle raamatu lugude autorid tutvustavad oma tekstides väga isiklikke ja poeetilisi vaatenurki laulmisele. Lauri Sommerit huvitab arhailistesse lauludesse kätketud maailmapilt ja tema isiklik suhe laulmisega. Valdur Mikita mõtiskleb looduse ja laulmise põimumise üle, kirjutab metsade helimaastikest ja eesti keele seostest meloodiatega. Ajaloolisi ja poliitilisi seoseid harutab Eero Raun. Kristiina Ehin pajatab seevastu fiktiivsesse ajalukku kuuluva loo naistest, kes tahtsid minna esimesele laulupeole, kuid keda sinna ei lubatud. Nõukogudeaegsetel laulupidudel kogetud tunnet meenutab Ly Seppel.

Eesti laulukultuuri juurtel on kaks peamist haru. Üks ulatub kaugele minevikku ja kasvab välja soome ugri kultuuripärandist. Uuem haru, millest on võrsunud eeskätt mitmehäälne klassikaline koorilaul, läheb aga tagasi Kesk-Euroopa kultuuriruumi. Kuidas oli aga lugu Šveitsi laulukultuuriga? Millal ja mismoodi siin laulupeod sündisid? Seda uurides jõudsin otsaga Appenzellimaale – paika, kus olen üles kasvanud. Seal toimus 1825. aastal esimene laulupidu, oma tähenduselt Šveitsi laulukultuurile on see kant võrreldav Kambjaga Eestis – poeetiliselt kutsutakse seda „ühislaulmise hälliks“. Mulle läks väga hinge, kui nägin, et kaugele võõrsile minek on mind lõpuks omaenda juurte juurde tagasi toonud. Appenzellimaal avastatule olen pühendanud ühe teksti.

Üks mis kindel, Eesti laulukultuur on midagi enamat kui ainult laulupeod. Minu jaoks on oluline seda näidata. Üksikute piirkondlike vormide peensustesse süvenemise asemel keskendub see raamat mitmekesisusele. Laulmine muutub lakkamatult, teiseneb, hoiab alal vana ja sünnitab juurde uut. Tahaksin, et see raamat innustaks avastama Eesti laule ja laulukultuuri, aga vaatama ka üle piiride. Eestis olles, eemal kõrgete mägede ja sügavate kuristikega Šveitsist, õppisin märkama väikest, habrast ja tasast, ning avastasin selles võrratuid maailmu. Sedasama soovin ka selle raamatu silmitsejale. Tahaksin ärgitada kuulama meie argipäeva, meie kultuuri teistsuguse kõrvaga, nägema muusikast enamat.

Sabine Burger

Prelüüd

See on raamat, kus silmadel on kuulamist. Siin kõlavad traditsioonilised laulutekstid, lood ja mõtted laulmisest ning fotod lauljatest. Fookusse on võetud laulmine kui võimalus olla üleni hetkes, päris omaette. Aga ka laulmine kui viis teistega koos olla ja juttu vesta. Laulmine Eestis kui kohtumine, ajalugu, rahvaliikumine, väljendusvorm, identiteet.

Olin seitseteist, kui Šveitsist lahkusin, et veeta vahetusõpilasena aasta Eestis, õppides Tallinna Muusikakeskkoolis. Eesti oli seitsmendat aastat vaba. Tollal saadud kogemused mõjutavad mind tänaseni. Muusikale on jäänud mu elus aukoht, kuigi ma ise praegu harva pilli mängin või laulan. Olen saanud selleks, kes jäädvustab kontserdi- ja teatrifotograafina teisi. Kahe aasta eest tõi elu mind tagasi Eestisse ja ma küsisin endalt: miks on laulmine Eesti kultuuris nii sügavalt juurdunud, miks inimesed üldse laulavad?

Koor suudab üksikud hääled tervikuks sulatada, nad ühiseks kõlakehaks liita. Selle raamatu lehekülgedel toimub vastupidine: siin saab nähtavaks üksik ja isiklik. Pilk on pööratud argiellu, minu sooviks on näidata seda, mis laulmisega seondub: mis tunne see on, mis laulma ajab ja mida lauldes väljendatakse.

Et seda teada saada, võtsin fotoaparaadi ja rändasin koos väga erinevate kooridega. Nendeks olid elukutseline Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Sadama koor, Eesti Panga kammerkoor, venekeelne Narva Koorikooli poistekoor, segakoor HaleBopp Singers, mis praegu kahjuks enam ei tegutse, meeste leelokoor Liinatśuraq, Meremäe-Obinitsa naiskoor, Kihnu koolilaste koor, Kihelkonna segakoor, NUKU koor Nukuteatrist ja Eesti Koorijuhtide Naiskoor. Pildistamisega paralleelselt kogusin laulutekste ja luuletusi, mis annavad aimu, mida lauludega väljendatakse või millisesse keskkonda laulmine paigutub.

Selle raamatu lugude autorid tutvustavad oma tekstides väga isiklikke ja poeetilisi vaatenurki laulmisele. Lauri Sommerit huvitab arhailistesse lauludesse kätketud maailmapilt ja tema isiklik suhe laulmisega. Valdur Mikita mõtiskleb looduse ja laulmise põimumise üle, kirjutab metsade helimaastikest ja eesti keele seostest meloodiatega. Ajaloolisi ja poliitilisi seoseid harutab Eero Raun. Kristiina Ehin pajatab seevastu fiktiivsesse ajalukku kuuluva loo naistest, kes tahtsid minna esimesele laulupeole, kuid keda sinna ei lubatud. Nõukogudeaegsetel laulupidudel kogetud tunnet meenutab Ly Seppel.

Eesti laulukultuuri juurtel on kaks peamist haru. Üks ulatub kaugele minevikku ja kasvab välja soome ugri kultuuripärandist. Uuem haru, millest on võrsunud eeskätt mitmehäälne klassikaline koorilaul, läheb aga tagasi Kesk-Euroopa kultuuriruumi. Kuidas oli aga lugu Šveitsi laulukultuuriga? Millal ja mismoodi siin laulupeod sündisid? Seda uurides jõudsin otsaga Appenzellimaale – paika, kus olen üles kasvanud. Seal toimus 1825. aastal esimene laulupidu, oma tähenduselt Šveitsi laulukultuurile on see kant võrreldav Kambjaga Eestis – poeetiliselt kutsutakse seda „ühislaulmise hälliks“. Mulle läks väga hinge, kui nägin, et kaugele võõrsile minek on mind lõpuks omaenda juurte juurde tagasi toonud. Appenzellimaal avastatule olen pühendanud ühe teksti.

Üks mis kindel, Eesti laulukultuur on midagi enamat kui ainult laulupeod. Minu jaoks on oluline seda näidata. Üksikute piirkondlike vormide peensustesse süvenemise asemel keskendub see raamat mitmekesisusele. Laulmine muutub lakkamatult, teiseneb, hoiab alal vana ja sünnitab juurde uut. Tahaksin, et see raamat innustaks avastama Eesti laule ja laulukultuuri, aga vaatama ka üle piiride. Eestis olles, eemal kõrgete mägede ja sügavate kuristikega Šveitsist, õppisin märkama väikest, habrast ja tasast, ning avastasin selles võrratuid maailmu. Sedasama soovin ka selle raamatu silmitsejale. Tahaksin ärgitada kuulama meie argipäeva, meie kultuuri teistsuguse kõrvaga, nägema muusikast enamat.

Sabine Burger